Lõpptulemus

Me arvame, et meie soov üllatada ja tänada oma klassijuhatajat nende põhikooli 3 aasta eest õnnestub. Kuna see on üllatus, siis tuleb seda veel õpetaja eest mõnda aega saladuses hoida. Me loodame, et talle meeldib väga meie kingitus. Isiklikult oleme väga rahul selle raamatuga.Meie arvates on ise valmistatud raamat parim kingitus, mida oma klassijuhatajale lõpukingiks kinkida. Kingitus tuleb südamest ja tahtest õpetajale rõõmu valmistada. Raamat tuli esialgsest ideest palju parem ja detailsem.

esikaas

tänuavaldus

näide õpilase portreest

Analüüs

Kuidas sujus meie tööjaotus?
Me võime oma tööjaotusega rahule jääda. Panustasime tublisti oma ühisesse töösse: kõik said oma tikandite kavandamisega hästi hakkama, Sandra ja Keilin olid usinad õmblejad, Laura tubli triikija ja käsitsiõmbluste tegija, Triin järjepidev blogija ning Artam tegus kaante kavandaja ja valmistaja.

Kuidas sujus meie koostöö?
Väga palju saime abi oma toredatelt õpetajatelt Evelt ja Urmaselt. Nad aitasid meid paljude asjadega ja leidsid ka lahenduse mitmetele probleemidele. Kuna Triin ei saanud mitmel korral kohal viibida, siis aitas õp. Eve pildistamisega. Samuti aitas Ta teha blogis parandusi ning täiendada seda. Mõned klassikaaslased aitasid meid samuti- ka nemad pakkusid tekkinud probleemidele lahendusi. Tänu Keilini isale saime ka vajalikud öösid.

Kuidas kulges kogu protsess?
16. jaanuaril ei teadnud me lõpptulemusest rohkem, kui et tikime iga õpilase näod linasele kangale nii, et mõlemal pool lehte oleks igast õpilasest pilt. Kinnitusest me väga ei rääkinudki ja kaaned tahtsime üldsegi teha riidest. Tehes valearvutusi, pidime lisama lehekülgedele ka küljeribad, et saaks hiljem ka kinnitused lisada. Sinist värvi kinnitusribad muutsid oluliselt töö väljanägemist, samuti ei tekitanud see ootamatu muudatus meile raskusi. Me olime välja jätnud ka liblikate tikkimise. Kaaned tulid hoopistükis puidust ning esikaas jäi minimalistlik. Välja olime jätnud iga õpilase kohta kirjutatud luuletused. Kui alguses mõni asi natuke venis, siis lõpus läks kõik väga kiirelt ning sujuvalt. Lõpptulemust vaadates näeme, et see on väga hästi õnnestunud ning jääme ise rahule.

Mida me sellest projektist õppisime? 
Tänu sellele projektile saime me palju lihvida oma oskusi käsitöös. Palju andis juurde ka blogi pidamine, mille kaudu saab väga hea ülevaate meie arengust. Väga hästi saab blogi kirjutamisega hiljem analüüsida, mis õnnestus ja mis mitte. Me õppisime planeerima oma aega ja kõike õigeks ajaks valmis tegema. Tublisti arenes omavaheline koostöö ja suhtlus õpetajatega. Artam sai selgemaks freespingi kasutamise ning tüdrukud õppisid palju juurde 4D Embroidery Extra programmi ja tikkimismasina kasutamise kohta. Laura jaoks oli selle programmi kasutamine esmakordne ja huvitav kogemus. Konkursil osalemine pakkus meile kõigile võimetekohast ja meie huvidest lähtuvat eneseteostuse võimalust ning see konkurss andis meile võimaluse näidata oma loovtööd ka teistele. Selle konkursiga saime ka näidata, mitmeid erinevaid tehnoloogiavahendeid on võimalik kasutada oma ideede realiseerimiseks.

IKT vahendid

Oma projekti jooksul kasutasime mitmeid erinevaid IKT vahendeid. Pildistamiseks kasutasime õpetaja fotoaparaati või enda nutitelefoni, tikandite kavandamisel arvutit ning nende välja tikkimiseks tikkimismasinat. Keilin kasutas tikandi kavandamiseks ka digilauda. Freespinki oli vaja Artamil kaane tegemiseks. Kuna me ei leidnud veebist klassijuhatajast pilti, siis skännisime lõpualbumi pildi arvutisse. Piltide edastamiseks üksteisele oli väga hea abiline Google Drive. Pildid sai arvutisse laadida ka mälukaardi lugejaga.

Öösid ja rõngad

Raamatu jaoks vajalikus suuruses rõngaste leidmine oli üsna raske, pidime leidma mingid kaaned, kus kohast saaks rõngaid. Kui leidsime vajalikus suuruses rõngad, oli Keilini isa nii abivalmis, et lõikas need lühemaks. Hiljem kinnitas Artam need töökojas vineeri külge. Keilin lõikas välja sobivas suuruses naha, mida oli vaja raamatu kokkupanemisel ning edaspidi liimisid Artam, Keilin ning Sandra raamatu kokku. Jätsime paariks päevaks raamatu pressi alla.
 

Keilin võtab vajalikke mõõtmeid

Keilin lõikab nahka

Artam liimib nahka

Raamat pressi all

Kaante proovitöö

Keilin, Sandra ja Laura õmblesid "lehekülgi" kokku. Hiljem triikis Laura neid. Sandra ja Keilin arutasid Artamiga, kuidas teha raamatu lehtede kinnitust. Tekkis mitmeid mõtteid: kas panna mingid suured rõngad, panna öösid ja köita kokku paela või nööriga võitaaskasutada kiirköitja kinnitusmehhanismi või köita lehed kokku samal põhimõttel, kui köideti varem albumeid. Otsustasime, et kasutame ööse ja kiirköitjat.  Artam tegi raamatu esikaanest proovitöö. Esimene katsetus oli värvitud pildiga, mille jaoks kasutas Artam õpetaja tagavaradest pärit tinti, mis oli umbes 30 aastat vana. Artam graveeris freesiga jooned ette ning pärast seda värvis lahjendatud tindiga puidu ära. Kui tint oli kuivanud, tegi musta ja hõbedase värvi ka peale. Kui need värvid olid kuivanud, siis tegi freesiga lõpliku graveeringu. Pärast olid õp. Urmas ja õp. Eve ühel nõul, et jätaks kaane siiski naturaalseks ega värviks tindiga üle.

Artam saabus proovitööga

Proovitöö

Triikimisega muutus tulemus märgatavalt paremaks

Laura triikimas lehekülgi

Triikimist ootavad leheküljed

Usin õmblemine

Õmblustööd jätkuvad. Oleme kokku leppinud ka väikese tööjaotuse, et tööd paremini organiseerida ja samas arvestada igaühe soovide ja võimekusega. Keilin on tugev matemaatikas, temale sobivad väljalõikamistööd, kuna seal on vaja täpseid arvutusi- ta lõikas kangatükke, et need oleksid ühesuguste mõõtudega. Sandrale jätsime õmblusmasinaga õmblemise, kuna ta õmbleb tihti vabal ajal kodus- ta õmbles 2 riidetükki omavahel kokku ja hiljem triikis neid. Laura arvas, et tema võib käsitsi õmmelda, kuna ta teadis, et tal tuleb see hästi välja- ta õmbles alumise serva augu käsitsi kinni (ümberpööramisava jätsime alumisele servale).

Sandra ja Laura õmblemishoos

ümberpööramisava

Laura alustamas õmblemist

Väikesed muudatused

Olime teinud planeerimisel väikese valearvestuse ning me ei saanud tikandeid nii kokku panna, kuidas olime mõelnud. Nimelt olime jätnud kinnitusriba kõigile ühele poole, tegelikult tulnud pooletele teha kinnitus teisele poole, et saaks kaks tikandit hiljem vastastikku kokku õmmelda. Kuna tikandite kokku panemisel tekkis probleeme, siis pidid Sandra ja Keilin õpetajaga nõu pidama, et kinnitusriba tuleks teha teisest riidest ja teist moodi, kui alguses planeeritud. Selline ootamatu viga muutis tööd tegelikult visuaalselt palju paremaks, sest sinine riba tikandi ääres sobis hästi. Sandra triikis tugevduseks kinnitusribale liimiriided külge ja Keilin õmbles tikandite mõlemad pooled kokku üheks leheks. Sandra õmbles ka nende alumised ääred käsitsi kokku.

Keilin riidetükke õmblemas. Sandra lõikamas ära nurki ja neid ümber pööramas

Siniste kinnitusribade kinnitamine

Sandra nurki välja tõmbamas